FS-17

Selleasemel, et haarata kätte telefon, teha pilt mis kohe üles laadida ja laike ootama jääda võiks rohkem läbi mõelda, mida ja miks pildistada. Mis emotsioon sind valdas sellel hetkel, seda momenti jäädvustades ja hiljem. Miks sa üldse mõtlesid, et seda hetke jäädvustada? Kas sa üldse mõtlesid? Kui pildistada filmile, on põnev oodata mis välja tuli. Sa osaled selle foto tegemisel kauem, see muutub sinu jaoks kunstiteoseks. Inimese vajadus saada kõike kohe, kiiresti ja palju, nüristab ka nende kunstimeeled. Emotsioonid on lühiajalised, ei väärtustata enam aeglust, kvaliteeti ega suudeta tegutseda millegagi sügavuti, pikalt mõtiskledes, filosofeerides. Peale pildi võtmist on tegu tehtud ja juba ka unustatud. Pildi võtmisel ja tegemisel tuleb vahet teha. Inspiratsioon Satu ettekandest: mustrid, jooned, esi-, tagaplaan, emotsioonid, väike teravus-sügavus.

Idee oli pildistada toidu toorainet, enne tema töötlemist. Kes see on - mida me sööme, kuidas temast valmib filee, supp või kotlett? Tahtsin, et pilt jääks "mürarohke" ja ehtne, nii nagu meie kodudes elu on, mitte nagu toiduajakirjades ja restoranides paistab. Paar pilti ka toorainest. Tegemist on Põltsamaa jõe vee basseinides kasvavate forellidega, keda toidetakse jõusöödaga, kuid kellele ei anta lisaks toiduvärvi ega antibiootikume. Kala filee värvus oleneb nende kudemisajast, mitte lisatud toiduvärvist, nagu eeldatakse.  Hommikul püütud kala jõuab õhtuks sööjate lauale - klient saab valmistada peast, uimedest ja selgroost uhaad. Filee panna ahju või sisse soolata ja nii tarvitada ära kogu kala. Lõpustest - uimeni, peast - sabani. Idee on mitte raisata ja osta toorainet lõpuni kasutada.